Keegi ei tea

Nägemata vaeva enda järelt koristada seal kus ta oli töödanud oma leiutise kallal, ilmus Fred koju, võttis pudeli Tuliviskit ja hakkas seda kõrist alla kallama. Ta viskas oma diivanile pikali, teadmatta mis oli just juhtunud. Ta ei suutnud uskuda, et Hermionele valetas. Ta ütles talle, et ei armasta teda, ta ütles, et armastab Rose'i, JA ta ütles, et Rose on rase. Kõik neist olid valed. Aga ta ei saanud lihtsalt jätta Rose'i, see teeks talle liiga palju haiget.
Rose oli olnud tema vastu nii hea nende koos oldud aja jooksul. Aga ta ei olnud mingi Hermione ja ta teadis, et ei armastanud Rose'i. Aga ta armastas Hermionet. See oli tema jaoks nii imelik mõelda, et see mida ta ütles Hermionele oma tunnete kohta, olid tunded mida ta tundis tegelikult Rose'i vastu. Ta armastas viimast rohkem nagu sõpra või õde. Ta arvas tõesti, et ta on imeline inimene. Ta teadis, et ta leiaks kellegi parema. Aga ta armastas Fredi ja ta ei saanud talle haiget teha. Või sai?
I pretended I'm glad you went away
These four walls closin' more every day
And I'm dying inside
And nobody knows it but me
Ta vabastas oma tooli ja tegi lõpu Tuliviski pudelile ja hakkas meenutama aegu mis temal ja Hermionel oli olnud. Üks kindel mälestus sööstis ta mõtetesse.
Ta hakkas nutma just siis kui mälestus hakkas tema peas mängima ja ta hakkas nuuksuma nagu beebi kui talle meenus mida ta tegi tüdrukule kes oli ta mälestuses.
Like a clown I put on a show
The pain is real even if nobody knows
And I'm crying inside
And nobody knows it but me
Meenutus.
Täna oli Hermione sünnipäev ja Fred plaanis suurepärast kohtingut. Ta oli öelnud Hermionele, et ta paneks riidesse uhkelt, aga ta ei öelnud kuhu nad lähevad.
Hermione tuli alla kööki peale kahte tundi valmis panekut, mis olid seda väärt. Tal oli tumeroheline kleit millel oli lai, must vöö, tal olid juuksed pandud üles Prantsuse keeruna, üksikud salgud tema nägu raamimas, mustad deemandid mitmes kohas. Tal olid mustad kingad ja väike must kott. Ta meik oli kerge kuid ilus, punase huuleläikke ja beebiroosa põsepunaga.
Fredi suu vajus lahti Hermione Grangeri pimestava ilu käes.
,,Sa-a n-n-näed välja...imeline.'' Fred polnud kunagi varem kokutanud. Hermionel oli alati suur võim tema üle, aga ta ei suutnud uskuda kui ilus Hermione oli ja kuidas võttis tal arusaamine nii kaua aega, kui palju ta temas hoolib.
Hermione ainult punastas ja suudles Fredi põsele. Ta võttis Fredil käest ja viimane ilmutas neid ilusasse restorani...PRANTSUSMAAL. Hermionele oli alati Prantsusmaa kunst, arhitektuur ja toit meeldinud.
Kelnerid juhatasid nad lauda ja võtsid neilt tellimused. Toit ilmus võluväel nende laudadele.
,,Fred kas see polegi mugu restoran?'' Hermione oli segaduses. Ta oli arvanud ringi vaadates, et kõik on mitte maagiline. Fredi näole tekkis muie. Talle meeldis Hermionet üllatada.
,,Jah see on maagiline. Charlie käis Pranstlannast nõiaga kes tõi ta siia ükskord. Ma teadsin, et nad olid siin palju olnud niiet ma saatsin Charliele öökulli küsides millist kohta ta soovitaks.''
Hermione ei suutnud uskuda kui ilus see oli. Kõik lauad olid kaetud lillaka laualinaga. Toolid olid ilusad, kirsipuust, punakate patjadega. Laudade keskel olid küünlad mis andsid kena valguse. Ta vaatas lage mida ta alles nüüd märkas. Seal ei olnud tulesi seal seal olid küünlad hõljumas igalpool.
Nad sõid oma toidu, üksteise seltskonda nautides. Ükskõik kui tihti nad rääkisid, neil oli alati midagi üksteisele öelda. Peale oma toidu eest maksmists lahkusid nad restoranist ja hakkasid mööda tänavat jalutama. Inimesed olid üllatavalt sõbralikult, vastupidiselt sellele mida mõlemad kuulnud olid.
Fred oli üürinud hotellitoa ööseks, et nad ei peaks minema tagasi Jäneseurgu. Nad leidsid hotelli mis oli mugude koht niiet nad pidid ilmuma nagu mugud, mis oli Fredile üpris raske. Ta oli imestatud väiksetest asjadest. Hermione pidi tegema kogu rääkimise. Lõpuks üleval toas, tiris Hermione Fredi voodi juurde ja läks tema kõrvale andes märku teda hoida. Ta vaatas üles Fredi silmadesse ja suudles teda suurema kirega kui kunagi ennem. See oli esimene kord kui ta sai aru, et teda armastab.
,,Fred.'' alustas Hermione eemale tõmbudes, ja ikka rohkem tahtes. ,,Ma armastan sind.''
,,Tõsiselt?'' Fred oli imestunud. Ta ei olnud kindel mida öelda. Ta oli kogu aja teadnud, et ta oli tüdrukussee armunud, kuid tal ei olnud julgust seda välja öelda. Ta oli arvanud, et Hermione tunneb sama.
,,Kuidas ma saaksin mitte?'' Hermione kihistas. Ta nägi õnne Fredi näos ja armastas, et ta oli ainuke kes seda sinna tõi.
,,Mione, ma armastan sind ka!''
Ta suudles tüdrukut armastavalt. Hermione tõmbas teda lähemale tõmmates ta enda peale. Ta pani oma pikad, kõhnad jalad ümber Fredi puusade ja õrnalt libistas oma sõrmedega üle mehe selja. Fred mõmises suudluse ajal, palvetades mõttes, et see ei oleks uni. Hermione lükkas ta õrnalt eemale ja tõmbas tal pluusi seljast. Ta libistas sõrmedega üle Fredi musklis rinna. Hermione libistas endalt kleidi seljast paljastades roosa rinnahoidja ja püksikud.
Meenutuse lõpp.
Why didn't I say The things I needed to say
How could I let my angel get away
Now my world is just a tumblin' down
I can say it so clearly But you're nowhere around
Fredil olid pisarad silmis, meenutades esimest ja ainukest korda kui nad olid armatsenud. Ta ei olnud kunagi tundnud ennast nii täielikuna, nii õnnelikuna.
Ta tõusis püsti ja läks dušši alla, väga külma dušši alla.
The nights are lonely, the days are so sad
And I just keep thinkin' about the love that we had
And I'm missin' you
And nobody knows it but me
Tundes vett oma paljal nahal, lasi Fred oma pähe järgmise mälestuse, mälestuse mis ei olnud nii tore.
Meenutus.
Fred ja Ron olid rääkinud Lendluudpallist sel hommikul. Ron oli Fredi palunud, et ta tuleks tema juurde hommikul, sest ta pidi millestki tähtsast rääkima.
,,Ron me oleme rääkinud üle tunni, millest sa pidid minuga rääkima? Ma pean poodi tagasi minema.''
,,Sa oled Hermionega palju koos olnud eks?''
Fredi kurku tõusis klimp, nii et ta ei saanud peaaegu neelata. ,,Jah, ta on poodi aidanud.'' See polnud täielik vale. Pealegi oli ta kavatsenud aidata kui nad esimest korda suudlesid.
,,Ma olen mõelnud teda oma tüdrukuks paluda. Kas sa arvad, et ta ütleks jah?''
,,Ma ei tea Ron. Sa pead temalt küsima.''
,,Olgu, aga kui sa teda täna näed, kas sa ütleksid minu kohta midagi head? Ma kavatsen temalt küsida homme perekonna õhtusöögil.''
,,Ikka väikevend. Ma teen seda.''
Fred polnud kunagi ennem näinud Roni silmis sellist õnne kui ta Hermionest rääkis. Ta ei saanud seda Ronilt ära võtta. Kui Ron lahkus toast, ilmus Fred poodi ja leidis Hermione teda üleval korteris ootamas.
,,Hermione me peame rääkima.''
,,Fred mis on, armas?'' Hermione läks Fredi juurde teda suudlema, kuid Fred tõmbus emale.
,,Ma ei saa seda enam teha. Ma vihkan perele valetamist ja ma ei saa Ronile haiget teha, niiet ma arvan, et me peaks selle väikese suhte mis kujunenud on lõpetama.''
,,Kas ma ei saa midagi öelda?'' Hermione oli maruvihane, et Fred ei seisnud nende armastuse eest.
,,Ei Hermione, sa ei saa. Nad on minu perekond ja ma ei taha neile haiget teha.'' Fred suri sisemiselt selliste asjade ütlemise pärast. Ta tundis kuidas ta hommikusöök üles tuleb. Ta teadis, et ta silmis on langemata pisarad, aga ta pidi tugev olema. Ta pidi Roni aitama. Ta ei saanud talle haiget teha.
,,Sa ütlesid alati, et nad on ka minu perekond. Ma ei suuda uskuda, et sa mulle nii teed. Ma teadsin kohe, kui sa minuga magasid, et sa jätad mu maha. Ma jätkasin endale valetamist ja ütlesin endale, et sa armastad mind ja, et sa oled teistsugune. Aga sa pole. Ma soovin, et ma saaks öelda, et sind vihkan, kuid ma ei saa. Sa tead, et ma armastan sind alati. Aga, ah unusta see.''
Sellega, Hermione lahkus, nägemata pisaraid Fredi silmis ja ei kuulnud teda ültemas. ,,Ma armastan sind Hermione, ikka ja alati.''
Ja loomulikult, teame me kõik mida Hermione ültes Ronile kui ta palus teda enda tüdrukuks.
Meenutuse lõpp.
I carry a smile when I'm broken in two
And I'm nobody without someone like you
I'm tremblin' inside and nobody knows it but me
Kui ta tuli lõpuks mälestustest välja, oli ta nahk kortsus ja ta ei olnud jõudnud ennast isegi pesta. Fred ronis dušši alt välja ja saatis Roseile öökulli, paludes tal sinna tulla nii kiiresti kui sai.
I lie awake it's a quarter past three
I'm screamin' at night as if I thought You'd hear me
Yeah my heart is callin' you
And nobody knows it but me
Ta pidi temaga rääkima, ta pidi pidi tegema üks kord Hermione pärast õiget asja. Ta oli nii kaua hüljanud oma tunded, et mitte teha haiget teitele. Oli aeg mitte enam Hermionele haiget teha ja rääkida kõigile tõtt.
Ta seadis ennast valmis ja istus diivanile, võlts naeratus näol oodates Rose'i ilmumist.
How blue can I get You could ask my heart
But like a jigsaw puzzle it's been torn all apart
Ta ei pidanud kaua ootama. ,,Fred kallis, mis lahti?''
,,Rose, ma pean sulle midagi tähtsat rääkima.''
A million words couldn't say just how I feel
A million years from now you know
I'll be lovin' you still
,,Mul on sulle ka tähtsaid uudiseid. See on päris erutav päriselt. Aga räägi sina ennem.''
,,Pole midagi Rose. Sina ennem.'' Fred tahtis, et Rose alustaks ennem, sest ta kartis, et üks tema valedest mida ta Hermionele ütles saab tõeks. Rose oli olnud väga tujukas viimasel ajal ja sõi rohkem kui tavaliselt.
Tomorrow mornin' I'm hitting the dusty road
Gonna find you wherever, ever you might go
I'm gonna unload my heart and hope you come back to me
,,Fred ma...''